Kõrval Hrvoje Milakovic /27. september 202127. september 2021 'Typo' on draamapõnevik, mille kirjutas ja lavastas Anthony Meadley. See funktsioon esilinastus Ühendkuningriigis voogesitusena 14. septembril ning peaosades on Melissa Hollett Abbie rollis, Guy Barnes Timina ja David Christopher-Turner Shawnina.
Lugu on nii südantlõhestav, kui see olla saab ja kirjeldab Abbie elu, pürgiva kirjaniku, kes kohtub oma võluva printsiga, kes muutub tema halvimaks õudusunenäoks. Esimene kohtumine Abbie ja Timi vahel on täiesti armas ja nad armuvad koheselt teineteisesse. Varsti lähevad nad kohtingule ja lõpuks sõlmivad nad sõlme ja kolivad reserveeritud alale, kust Tim maja ostab. Kui lugu areneb, saame teada, et Tim muutub drastiliselt.
Ta pole enam see armas, armastav mees, kellesse Abbie armus, ta hakkab teda nii füüsiliselt kui ka vaimselt kuritarvitama. Peagi on pealtnäha õnnelik Abbie, kes süütult kuradisse endasse sattus, nüüd pelgalt kest sellest, kes ta varem oli.
Tim osutub kontrollivaks pätiks, kes ei lase Abbie'l töötada ega isegi täita oma unistust saada kirjanikuks, kuna takistab iga verstaposti, et teda oma kookonisse ümbritseda. Tema raamatuga sõlmitakse isegi avaldamisleping, kuid Tim varjab kirja, vaatamata sellele, et julgustab teda kirjutama, ja süüdistab teda selles, et ta ei toonud midagi lauale, kuigi pani ta töölt lahkuma.
Kui film algab, tutvustatakse meile väga kurba naist, kellest hiljem saame teada, et Abbie räägib voodil lebava mehega, kes osutub Timiks. Monoloog jätkub ja kestab, muutudes üksluiseks ja tekib küsimus, mis stseenis toimub.
Oleviku ja mineviku vahel on rida läbilõikeid, et püüda lugu kokku panna, et tuua valgust sellele, millest lugu täpselt räägib. Kaasaegses ühiskonnas väga laialt levinud perevägivalla teemat käsitlevad filmid pole uus asi, sest selliseid filme, mis on ainult paremad, on tehtud palju.
Siiski õnnestub filmil puudutada selle kõige emotsionaalset külge. Kui Tim Abbie't kuritarvitab, tunneb publik tema valu; ta on väga abitu, kuna mehe maniakk ajab teda ringi, annab laksu ja peksab teda isegi siis, kui ta on nende lapsega rase. Abbie ei tee enda kaitseks midagi, kuna kardab kuritarvitamist eskaleeruda, vaid kannatab vaikides ja paneb avalikult fassaadi.
Publik ei saa muud üle, kui haletseb teda ja osaleb tema emotsionaalses ja füüsilises valus, eriti tema depressioonis pärast lapse kaotamist. Ei saa aidata olla vihane Timi ema Barbara peale, keda mängis Lindy Pieri, kuna too ei toetanud oma poega tema vastikustes tegudes.
Üldiselt pole lugu tegelikult nii köitev, kui oleks võinud arvata, ega aita publikul sündmuste jadast kiiresti aru saada. Näiteks näeme, kuidas Abbie lööb Timile haamriga pähe ja tiris ta siis magamistuppa, kus ta tükeldab, kui ta vaatab, seejärel matab osad metsa madalasse hauda. Kuid siis näeme Abbie't taas järgmises stseenis vaimuhaiglas, kuhu Tim külla tuleb.
See paneb vaatajad mõtlema, kas kogu asi oli Abbie purustatud meeles väljamõeldud või juhtus tõesti, ja need on vaid tagasivaated. Vaatajad ei saa ka teada, kuidas ja miks Abbie vaimsesse vangistusse sattus.
Esituse osas püüab Melissa Abbie-na anda oma osad abitu, haavatava, vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt väärkoheldud Abbie-na nii südametu mõrvar Abbie-le, kelleks ta saab, kui ka hullumeelsele kestalaadsele versioonile endast. Tema sünnitus ei ole aga nii võimas, kui praegused olukorrad nõuavad. Teisest küljest on Barnes oma osa egotsentrilisest psühhootilisest maniakist, kes naudib oma naist füüsiliselt rünnates.
See, kuidas ta kõikearmastavast võluvast printsist sadistlikuks nartsissiks muutub, on uskumatult hämmastav. Ta kohtleb oma naist võpatamata halvasti ning tema emotsioonide ja kiindumuse puudumine nii naise kui ka sündimata lapse suhtes on kohutav. Tema näoilmed on päris hirmutavad; inimene kardaks päriselus kohtuda kellegagi nagu tema iseloom.
Kasutatud muusika töötas filmi jaoks hästi. Kõrge tempo, kui midagi dramaatilist on juhtumas, ja melanhoolne ja tuim, kui meeleolu ja stseen seda nõuavad.
Visuaal on üsna okei, kuna publikul on võimalus näha ja tunda, mida igal peategelasel silmas on. Kui Tim Abbie't ründab, on see väga realistlik. Kiitus meigimeeskonnale; see on üsna usutav. Kuid nad unustasid verevalumid järgmisele stseenile kanda. Kogu filmi kõige kohutavam stseen on see, kus Abbie lõikab Timil vaatamise ajal ükshaaval kehaosi maha, sealhulgas tõmbab soolestikku välja. Ükskõik, kas see juhtus tõesti või oli see ettekujutus, on see kõhedust tekitav.
Kui rääkida asukohtadest, siis selle kohta pole suurt midagi öelda, kuna enamik üritusi toimub paari tuulte puhutud majas metsas. Vaevalt näeb naabreid ega saa aru, millises keskkonnas neetud voolik istub. On paar võtet paarist õues vaatamisväärsustega tutvumas, kui nad kohtingule hakkavad, mis on suurepärased.
'Kirjaviga' ei ole üks suurimaid perevägivalla draamasid. Vaatamata näitlejate okeitele esitustele puudutab see siiski publiku emotsionaalseid osi. See ei pruugi olla nii tempokas või on dialoog nii vaimukalt kirjutatud, kui oodatud. Siiski suudab see ikkagi oma punkti koju sõita. Mingil hetkel on publik filmi peale päris vihane, kui näib, et kurikael pääseb toime pandud kohutavatest julmustest. Kuid film annab publikule üsna rahuldava lõpu, kuigi Abbie saatust ei avaldata.
Kuna filmi eesmärk oli loodetavasti paljastada see haisev haavand, mis on paljusid peresid nakatanud ja mis on perevägivald, oleks vähemalt ohvri võidukäik ja sellest kõigest üle saamine julgustanud kedagi, kes on kuskil sama olukorra läbi elanud. Seda saab vaadata, kui neil on vaba aega või pidada loengut sellisel teemal.
PUNKT: 4/10