Kõrval Hrvoje Milakovic /7. september 20217. september 2021 Näib, et hiljuti on levinud arusaam naistest kui võimsatest ja võitmatutest tapjatest, kusjuures stsenaariumide autoriteks on eranditult mehed. Selles unenäos püüavad need saatuslikud naised oma rõhujale kätte maksta, kaotades järk-järgult oma inimlikkuse, kui nad oma eesmärgi lähedale jõuavad. Kate’i narratiiv, mille peategelaseks on Mary Elizabeth Winstead, on just selline: ideaalne fantaasia naisest, kellel on vähe aega teda mürgitajatele kätte maksta. Kuna elada on jäänud vähem kui 24 tundi, peab Kate võitlema oma kiiresti halveneva keha ja Yakuzaga, et leida mees, keda ta usub, et ta vastutab tema raskes olukorras.
Filmis olid kõik suurepärase, klanitud ja tegevusterohke põneviku elemendid, mille roolis oli Winstead, kes oli sel ajal hiljuti lõpetanud DC-s 'Röövlinnud'. Kate võib olla järgmine Atomic Blond, kuid see jääb loovuse puudumise ja kohutavate Aasia stereotüüpide tõttu kaugele alla.
Kate leiab vähese ajaga, kes ta mürgitas: Kijima (Jun Kunimura), Yakuza klanni juhi, kelle vend Kate oli paar kuud tagasi tappinud. Raevunud Kate jahib kõiki vihjeid, et ta üles leida. Pärast sõdurite mõrvamist teatatakse Kate'ile, et ta saab Kijima jälile tema nooruki õetütre Ani (Miku Martineau) kaudu. Kate röövib seejärel nooruki ja soovib juurdepääsu oma onule, mida Ani kahjuks lubada ei saa.
Kate ja Ani äsja leitud sideme kõige ärritavam aspekt on see, et see tundub valge päästja klišeena. Pärast seda, kui Kate päästis Ani konkureerivate jõukude käest, muutub nooruk vihase tapja fänniks ja järgneb talle kaasosalisena. Ani kujutamine näib olevat pigem armas anime stereotüüp kui hirmunud nooruk. Tõsi, selle pöördeni oli olulisi tingimusi, kuid see oli siiski vajamata. Hämmastav oli näha Jaapanis sündinud Ani, kes julgustas kõiki oma kaasjaapanlastega inglise keelt rääkima, kui jaapani keelt eelistatakse inglise keelele.
Filmi igava ja etteaimatava narratiivi võiks andeks anda, kui oleks mõni põnev tegevus. Sellegipoolest on võitlused kiirustavad ja jätavad Kate'i mulje pigem Terminaatorist kui tõelisest inimesest, kelle keha järk-järgult välja lülitub. Rääkimata sellest, et visa valge naise vaatamine, kuidas kahe esimese teo jooksul jõhkralt mitu Aasia meest mõrvas, oli äärmiselt häiriv, eriti arvestades, et Aasia kogukond on endiselt massiliste Aasia-vastaste vihakuritegude käes. Kate ja Yakuza vahelised kokkupõrked on Aasia vaatajate jaoks uskumatult hirmutavad, eriti stseeni ajal, kus Kate tormab tuppa ja tulistab üht kutti pähe. Ta teeb seda tööd silmagi pilgutamata suremas.
Näidatakse, et Kate soovib palgamõrvari ametist lahkuda, et elada tavalist elu ja võib-olla pere luua. Kõik see võetakse talt mürgituse tagajärjel ära. Tal on mõttekas otsida kättemaksu tuleviku eest, mida tal enam pole. Ent kui ta jätkab oma mõrvategevust, kahaneb tema inimlikkus, et temast saaks see tige võitlusmasin või, nagu filmist võiks arvata, tõeline pätt.
Kui oleks põnevat tegevust, võidakse andeks anda filmi vormiline narratiiv.
Vaatamata filmi nõrkadele lahinguseeriatele ja ebahuvitavatele tegelaskujudele muutub kolmas vaatus põnevamaks, kuna teame Yakuza juhti Kijimat. Kurva komandörina õhkab Kunimurast õrna heatahtlikkust ja ta juhib peaaegu iga stseeni ühe pilguga. Kolmas vaatus on tänu sellele tegelaskujule vastuvõetav ning pealtvaatajad võivad hakata Kate'ile kaasa tundma. Kahjuks on juba liiga hilja, et keegi muretseks temaga juhtuva pärast.
Woody Harrelson, kes kehastab Kate'i sadistlikku ühedimensioonilist mänedžeri Varickut, kes oli teda lapsest saati palgamõrvariks koolitanud, on filmi kõige raisatum esineja. Harrelson tundus täiesti kohatu ja tal puudus Winsteadi karmi rolliga keemia. On raske ette kujutada, et Varrick kasvatas Kate'i oma lapsena, sest kõik nende kohtumised tundusid pigem ebamugava töökoha väikese vestlusena kui vanemliku sidemena.
Filmi kohta, mille taustaks on Jaapan, on palju öelda, kuid Yakuza kasutamine on väsinud. Kate püüab kaasata loosse mitmeid märkimisväärseid Jaapani popkultuuri tegelasi, sealhulgas rokkbändi BAND-MAID ja MIYAVI lühikest kameet, kellel näib olevat põnev ajalugu, kuid mida pole kunagi täielikult uuritud. Jaapani kultuuri kasutamine on ainult optika ja unistus sellest, mida välismaalased peavad oma eluviisiks.
Kate on etteaimatav, mõnevõrra vallandav ja tuim. See on täis ebainspireerivaid tegevuslugusid ja järgib sama valemit nagu teised selle suve mahedad naiste jõudu suurendavad filmid (samuti meeste kirjutatud) – Gunpowder Milkshake ja The Protégé. Tüüpiline räige palgamõrvar otsib kättemaksu meestele, kes tema eluviisi ohustavad.
Kate üritab luua originaalset femme fatale'i, muutes ta surema ja piiratud ajaga, et tuvastada ta tapnud mees. Kahjuks kukub süžee väsinud klišeede ja raputavate action-stseenide tõttu luhta. Mõned tegelased on hetkedel intrigeerivamad kui peategelane, kuid nad ei ole kunagi täielikult välja arenenud väljaspool oma välimust või kuni viimase vaatuseni. Film soovib kangesti, et me nimitegelasest hooliksime, kuid see ei õnnestu.